Seidla tuuleveski lugu
18. sajandist pärinev Seidla mõisa tuuleveski on Eesti kultuuriloos üks väheseid hollandi tüüpi tuulikuid, mis on säilinud koos sisseseadega oma algses funktsioonis. Tuulik on haruldane, kuna teist sarnast kogu sisseseadega komplektselt säilinud ja oma autentse välisilme säilitanud tuulikut mandri-Eestis ei kohta. Samuti esindab Seidla tuulik oma algupärandis mõisa tuuleveski tüpoloogiat, paiknedes mõisa südamest veidi eemal nähtaval künkal, milliseid kogu Eesti territooriumil on mõisaansamblites komplektsena säilinud alla 5 eksemplari.
Seidla tuuleveski täpne ehitusaeg ei ole teda, kuid arvatavasti on tuulik ehitatud 18. sajandil. Seidla tuuleveski on Mandri-Eestile omane paekivist kehandiga hollandi tüüpi tuulik, mis on algselt kuulunud Seidla mõisale ning 1920. aastatest alates tuuliku vahetus läheduses paiknevale talule. Tuulik on ehitatud tõenäoliselt 18. sajandi lõpus ning see on pidevalt töös olnud - tuule jõul jahvatati tuulikus vilja 1962. aastani, elektri jõul veel 1990ndatel.
20. sajandi algul ostis tuuliku mõisalt Villem Jamnes. Eesti ajal ehitatati tuulikule juurde mootorikuur. Sellega seoses on viidud läbi tuuliku põhjaseina 8m pikkune jõuvõtuvõll. Eesti aja lõpul katsetas tuulikusse paigaldatud dünamo abil tuule jõul elektrit toota Evald Jamnese poeg; seda markeerivad tänaseni tuuliku 1. korruse konstruktsioonidel paiknevad üksikud portselanisolaatorid. Võib arvata, et tuulikut käitati Eesti aja lõpus ja Nõukogude aja alguses vaid mootori (petrooli v. auru) jõul, hiljem taas tuule jõul.
Foto: Eesti Vabaõhumuuseum. Karl Tihase ca 1957 Veskimees tuulikut tuulde pööramas
Kuigi Seidla tuulik on oma algupärase 18. II poolest või 19. sajandi algusest pärineva välimuse säilitanud, on sisseseadet ajaga kaasaskäivalt järk-järgult uuendatud ja täiendatud. 20. sajandil on tuuliku sisseseadet täiendatud lisaks välisele jõuvõtule püülimasina, elevaatori, kruubimasina ja valatud kivide kasutuselevõtuga.
1989. aastal tehti Seidla tuulikule ulatuslik kapitaalremont. Remonttöid viis läbi “Kaardiväelaste” kolhoos. Remondi käigus demonteeriti tuuliku kogu sisseseade, vahetati vahelaetalad, valmistati uued põrandad, trepid ja avatäited, katusekate ja tiivad. Tuulikut püüti tuule jõul käima panna, kuid täies mahus see ei õnnestunud. Tänu selle restaureerimise käigus paigaldatud uuele katusele oli tuuleveski ja selle sisseseade taastamiskõlbulikult säilinud.
1991. aastal tuli Mulgimaa mees Lembit Jamnes õigusjärgse omanikuna tagasi oma vanaisa tallu veskimeheks. Kahjuks selgus, et tuuleveski taastamisel olid kolhoosi restauraatorid teinud vigu ja tuule jõul veskit tööle rakendada ei saanud. Päris niisama veski siiski seisma ei jäänud, Lembit Jamnes pani ühe paari kive tööle elektrimootoriga.
Pärast Lembit Jamnese surma 1997. aastal päris Seidla tuuleveski Reet Jamnes.
2005. aasta lõpus ostis tuuliku MTÜ Seidla Tuuleveski, kes sestsaadik on tegutsenud selle nimel, et tuulik taas tuule jõul jahu javatama panna ning killuke Eesti kultuuripärandist tulevastele põlvedele säilitada.
2009. aasta oktoobris lõpetati restaureerimistööd ning tuulik avati kylastajatele.
Tuuleveski restaureerimisprojekti koostas Mihkel Koppel arhitektuuribüroost Asum Arhitektid OÜ koostöös Hollandi spetsialistidega. Restaureerimistöid teostab OÜ Muinassepp Tõnu Sepa juhtimisel.
Restaureerimist toetab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus piirkondade konkurentsivõime tugevdamise väikeprojektide programmist.